Story Of My Life

ゲク「.angeldust.」 says:
mulle helistas keegi salastatud numbrilt kell 3:30 öösel -.-
たこ says:
o.O
たこ says:
võtsid vastu ka ?
ゲク「.angeldust.」 says:
hell no
.

*smitten*

Miks masendus tekib tavaliselt järsult, aga ära kaob pikkamisi ja nii, et seda ei pane tähelegi? Just avastasin, et ma olen jälle juba tükk aega üsna keskpäraselt õnnelik olnud ilma seda endale teadvustamata.
.
Jõulude paiku läks arvuti nässu, uue aasta alguses mp3-mängija. See mahutab nüüd umbes neli lugu. Hetkel kaks, sest üks neist on väga pikk ja lai. Igastahes pidasin ma kuni selle nädala keskpaigani vastu napi muusikavalikuga ja ilma D'espairsRay live'ide videosid nägemata. Siis panin need DVD peale ja kolin nüüd juba kolmandat päeva paariks tunniks teise tuppa neid vaatama ja peamiselt 2006. aasta Hizumi üle ilastama. Ma kartsin vahepeal juba, et ma olen liiga vana, et mõnesse kuulsusesse kõrvuni ära armuda. ^.^ Me Mirjuga peame võimalikult kähku Jaapanisse minema, et tema saaks endale meheks sebida Matsujun'i ja mina Hizumi.
.
Motivatsioon. Nagu sellest oleks puudus.
.

:3

Kristen says:
taaskord unenägude suunas kipub jutt järk-järgult ma vaatan
Kristen says:
ma tahaks paremat lausekonstrueerimisoskust

.

Inimtool

Lasin emmel mulle TTÜ raamatukogust igasuguseid raamatuid tuua. Mõned põhjusega (kohustuslik kirjandus), mõned niisama, huvi pärast. Teiste seas ka mõned kaasaegsed jaapani jutustused, kokku pandud raamatusse pealkirjaga "Elada!". Esimese loo lugesin läbi juba kõvasti üle kuu aja tagasi (raamatute tähtaega on korduvalt pikendatud), teised jäid sinnapaika, sest oli vaja muude asjadega tegeleda. Otsustasin juba, et lasen raamatud tagasi viia, aga täna miskipärast võtsin selle raamatu uuesti kätte ja lugesin teised lood ka läbi. Viimane neist võttis mu hingetuks.

.

See on Edogawa Ranpo (1894-1965) lühijutt "Ningen isu" / "The Human Chair" / "Inimtool". Kirjutatud aastal 1925 ja hõivab eesti keeles umbes 10 lehekülge. Kõhe, vastik, kurb ja kütkestav. Inetult ilus. See jutustus tekitas minus umbes taolise lummuse, nagu ma viimati tundsin siis, kui ma nägin esimest korda filmi "Perfume: The Story of a Murderer".

.

Ehkki selle eestikeelne tõlge pole minu meelest kõige parem, tegelen ma nüüd "Inimtooli" ümbertrükkimisega. Kes seda lugeda soovib, võib küsida.

.

P.S. Edogawa Ranpo on tegelikult Hirai Tarō pseudonüüm. Kas on aru saada, et talle meeldis Edgar Allan Poe? (Edoga-waran-po.) ^.^

.

Padi

vähemalt unes

näha et teda saada

heledast kangast

padja sättisin valmis

aga uni ei tule

.

(Izumi Shikibu, 10.-11.saj)

.
.
Eile ma mõtlesin kell 12 öösel, et loen enne magamaheitmist paar luuletust läbi. Magama läksin kell 4.30, kui terve "Süda on ainuke lill" oli risti ja põiki läbi loetud ja ilusamad/valusamad tankad (5-7-5-7-7) endale ümber kirjutatud. Jaapani luule tekitab sõltuvust.

Ja vahvleid tegin ma ka.
.