100. sisutühi postitus

M-sensei on armas. Ma olen seda korduvalt öelnud ja ütlen edaspidi ka. Eelmisel reedel aevastas üks neiu meil tunnis sellise... eeerrriiilise plartsatusega. Kõik itsitasid natuke ja jäid siis vait. Peale M-sensei, kes ei suutnud enam naermist lõpetada ja kihistas pool tundi. <3

N-sensei on ka armas. Täna oli ta sellepärast armas, et ta meile jälle ülielavalt midagi demonstreeris (ülihea meetod muideks, jääb meelde küll). Nimelt seda, miks ei saa "shitsurei shimasu" (meie mõistes antud juhul "Vabandage.") öelda ENNE kuskile tähtsasse ruumi sisenemist. (Eestlane on ruumi sisenenud siis, kui uks on enda järel kinni löödud. Jaapanlane on ruumi sisenenud siis, kui pea ukse vahelt sees on.) N-sensei läks klassist välja, pani ilusasti ukse kinni... ja siis hüppas ja vehkis kätega klassiruumi klaasseina taga, millest ainult umbes ülemine viiendik läbi paistab. Ta oli "Shitsurei shimasu!" ka öelnud, aga nähtavasti on meil koolis väga head helikindlad uksed. <3

Eelmisel neljapäeval käisime Mirjuga filmiõhtul. TASUTA SUSHI! Okei, film oli ka päris hea ja üldse tore oli, aga... TASUTA SUSHI!

Aga täna oli Universum jälle natuke rohkem tasakaalus. Hi-mi-tsu. ("Saladus.")
.

geku on nii loksutatud

Sõitsin täna trolliga linnast koju. (No way!) Mu kõrval seisis üüülikena noormees. Musta mantli ja punaste juuste ja prillidega. *tervitab* Aga mitte temast ei tahtnud ma rääkida. Paari meetri kaugusel mu selja taga istusid hoopis kaks umbes 15-aastast neiut. Rääkisid, nagu ikka, ülikõva häälega ja mina kuulasin, nagu ikka, süüdimatult pealt. Niisama igav jutt. Aga siis läks täitsa põnevaks.

Neiu #1: Mine küsi..!
Neiu #2: Eiii!
Neiu #1: Mine küsi..!
Neiu #2: Küsi ise!
Neiu #1: Ma ei julge, küsi sina!
Neiu #2: Mis ma saan selle eest?
Neiu #1: ...Ma tassin su kotti pärast..?
Neiu #2: Sellest ei piisa.
Neiu #1: Paluuun, mine küsi!
Neiu #2: Mhh.
Neiu #1: Pliiis, ruttu?!!

Selleks hetkeks olin mina uudishimu ise ja mind õudselt huvitas, kelle käest nad mida küsida tahtsid.

Ja siis ilmus neiu #2 mu nina alla ja küsis: "...Kuule, kust sa oma koti said?"
Minu pool-kahetseva, pool-uhke vastuse peale, et ise tegin, ütles ta natuke pettunult aitäh ja kadus sõbranna juurde tagasi. "Ise tegi." Rohkem ma ei kuulnud. Mina muigasin terve ülejäänud tee rõõmsalt aknast välja ja saatsin neile Siili peatuses maha minnes j-rockiarmastajatest "kolleegidele" mõeldud naeratuse. Mul oli tegelikult natuke häbi, et mu The Gazette'i logoga kott hetkel nii tolmune on.
.