Sisseastumiseksam ehk vestlus Tallinna Ülikoolis.
Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu.
Ruum U-214, millest sai U-330 ja kell 9.15, millest sai 9.45.
Õudne närvitsemine, öösel mittemagamine ja 50 minutit varem kohale jõudmine.
Närvitsemine ühendab inimesi. Kolm-neli üksteisele täiesti võhivõõrast inimest eksamiruumi ukse taga - kümneid minuteid jooksvat juttu ja lõbusalt veedetud aega.
Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu.
Ruum U-214, millest sai U-330 ja kell 9.15, millest sai 9.45.
Õudne närvitsemine, öösel mittemagamine ja 50 minutit varem kohale jõudmine.
Närvitsemine ühendab inimesi. Kolm-neli üksteisele täiesti võhivõõrast inimest eksamiruumi ukse taga - kümneid minuteid jooksvat juttu ja lõbusalt veedetud aega.
Vestlus oli tegelikult tore, ehkki ma tol hetkel liiga paanikas olin, et sellest aru saada. Rääkisime jaapani keelest, kultuurist ja filmist "Dare mo shiranai" ning mina muudkui puterdasin midagi.
Pärast vestlust olin küll jubekoleõnnelik... Nüüd põen. Vähe rääkisin. Nad küsisid ka vähe, aga siiski...
Pea valutab. Süda valutab. Mingi... igatsus on peal.
.
2 kommentaari:
Kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda.
Jah. Saab küll. ^.^
Postita kommentaar