Lasin emmel mulle TTÜ raamatukogust igasuguseid raamatuid tuua. Mõned põhjusega (kohustuslik kirjandus), mõned niisama, huvi pärast. Teiste seas ka mõned kaasaegsed jaapani jutustused, kokku pandud raamatusse pealkirjaga "Elada!". Esimese loo lugesin läbi juba kõvasti üle kuu aja tagasi (raamatute tähtaega on korduvalt pikendatud), teised jäid sinnapaika, sest oli vaja muude asjadega tegeleda. Otsustasin juba, et lasen raamatud tagasi viia, aga täna miskipärast võtsin selle raamatu uuesti kätte ja lugesin teised lood ka läbi. Viimane neist võttis mu hingetuks.
.
See on Edogawa Ranpo (1894-1965) lühijutt "Ningen isu" / "The Human Chair" / "Inimtool". Kirjutatud aastal 1925 ja hõivab eesti keeles umbes 10 lehekülge. Kõhe, vastik, kurb ja kütkestav. Inetult ilus. See jutustus tekitas minus umbes taolise lummuse, nagu ma viimati tundsin siis, kui ma nägin esimest korda filmi "Perfume: The Story of a Murderer".
.
Ehkki selle eestikeelne tõlge pole minu meelest kõige parem, tegelen ma nüüd "Inimtooli" ümbertrükkimisega. Kes seda lugeda soovib, võib küsida.
.
P.S. Edogawa Ranpo on tegelikult Hirai Tarō pseudonüüm. Kas on aru saada, et talle meeldis Edgar Allan Poe? (Edoga-waran-po.) ^.^
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar