どうしたらいいの？

Ma olen juba üle poole nädala koolis käinud ja mul pole ikka veel tunniplaani. Uimerdan mööda majasid ringi ja lähen sinna, kuhu saapad viivad. Ma tahan üldsegi võtta sel semestril ainult neli ainet (ja tunnen, et ma peaksin need võtma), aga need on nii mahukad, et kõigiga korraga ma hakkama ei saa, lisaks on üks neist teisega samal ajal. Ja sissejuhatavate valikainete küsimusele pole nähtavasti mitte keegi terves ülikoolis võimeline konkreetselt vastama. Mis siis ikka. Kui mul nende pärast lõpetada ei lasta, siis ei lasta. Selleks ma pole veel valmis niikuinii.
.
Täna ma demonstreerisin tähtsale jaapani professorile oma epic Japanese skillz'e nii, et kui ta vaheajal auditooriumi ukse taga armsasti vabandas, et ta ettekanne nii pikaks venis, siis ma... naeratasin ja noogutasin ebamääraselt. Ma püüan end õigustada sellega, et ma olin kerges šokiseisundis, sest ma istusin kokku neli tundi Tallinna saali ebamugavatel toolidel ja kuulasin kolme auväärse jaapani mehe ettekandeid budismi ja kirjanduse teemadel ja ei saanud mõhkugi aru. Jaapani keel kõlab lihtsalt kenasti ja sellepärast ma sinna läksingi, ega oodanud, et ma nende jutust suurt mõikan, aga vahepeal tuli ikkagi nutt kurku. Ma ei tea, mida ma viimased kolm aastat teinud olen. Enda arust õppisin jaapani keelt.
.
Õnneks ilmus vaheajal koridori A-sensei ja lohutas mind natuke ja tegi maailma palju paremaks. Seda ta oskab. I pretty much have an endless amount of love for that man.
.