Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen püsti päi, sirge seli, kummis rinnu, vankumatu jalu ja paindumatu põlvi valskuse vastu seisnud. Mitmi korri sestap ka oma head sõbrad kaotand - ei suuda usalda inimest, kes suitsevi sui on valet tunnistand. Isegi kikivarvu tõest mööda hiilimist ei ole ma endale luband.
Eile näiteks püüti mind mesisi keeli pettusse meelita, kuid saavutin järjekordse võidu kiusatuse üle ning seljatin ahvatleja. Kohevil sabu, tiivustet kindlameelsusest ma pägu lendin mööda puiestikku kodu poole. Sügis oli saabund täis rõivi. Vali tuuli, varisevi lehi, värisevi haabi, raagus pui saatis ta mind koduteel. Läbi lehesaju lähenes hurmavi suuri, võluvi sahisevi samme üks kogu. Tardusin imetlevi pilgu. Higisi pihu, põksuvi südami, värisevi põlvi kobasin taskuräti järele, sest ei tahtnud nohusi ninu piki jalu läheneva tundmatu ette jääda. Pidin vist küll üsna jõllis silmi vahtima, sest võõras jäigi minu ette seisma, plagistas piki tiheda ripsi oma lauge ning ütles valevi naeratusi: "Tere." Lõin pilgu punetavi põsi maha ning vastin püüdlikult helisevi hääli: "Tere ise kah!" Kui nõme! Mis "tere ise kah"!
"Kingi mulle oma süda!"
Ma vist ei kuulnud õigesti. Tuliselt hõõguvi palgei vaatin võõrale otsa, too kordas maheda hääli: "Kingi mulle oma süda." Ma ei kahelnud enam hetkegi. Nööp nööbi haaval nööpisin oma nööbistiku lahti, panin vabisevi kobavi sõrmi käe põue, võtsin sealt südame, ei hakand pakkimagi, vaid kinkisin lihtsalt, kohe, selle võõrale. Võõras võttis minu südame süttivi silmi vastu, pani omale tasku, pööris seli minu poole ja läks. Tasakesi, pisikesi samme, läks pisikesi samme, pisikesi lühikesi samme, lühikesi jalu... Kes see on, kellel on lühikesed jalad...
Nõnda ripendavi hõlmu ja tühji põui jäin sinna seisma.
(Laura Peterson, mõeldes Johannes Aavikule.)
Eile näiteks püüti mind mesisi keeli pettusse meelita, kuid saavutin järjekordse võidu kiusatuse üle ning seljatin ahvatleja. Kohevil sabu, tiivustet kindlameelsusest ma pägu lendin mööda puiestikku kodu poole. Sügis oli saabund täis rõivi. Vali tuuli, varisevi lehi, värisevi haabi, raagus pui saatis ta mind koduteel. Läbi lehesaju lähenes hurmavi suuri, võluvi sahisevi samme üks kogu. Tardusin imetlevi pilgu. Higisi pihu, põksuvi südami, värisevi põlvi kobasin taskuräti järele, sest ei tahtnud nohusi ninu piki jalu läheneva tundmatu ette jääda. Pidin vist küll üsna jõllis silmi vahtima, sest võõras jäigi minu ette seisma, plagistas piki tiheda ripsi oma lauge ning ütles valevi naeratusi: "Tere." Lõin pilgu punetavi põsi maha ning vastin püüdlikult helisevi hääli: "Tere ise kah!" Kui nõme! Mis "tere ise kah"!
"Kingi mulle oma süda!"
Ma vist ei kuulnud õigesti. Tuliselt hõõguvi palgei vaatin võõrale otsa, too kordas maheda hääli: "Kingi mulle oma süda." Ma ei kahelnud enam hetkegi. Nööp nööbi haaval nööpisin oma nööbistiku lahti, panin vabisevi kobavi sõrmi käe põue, võtsin sealt südame, ei hakand pakkimagi, vaid kinkisin lihtsalt, kohe, selle võõrale. Võõras võttis minu südame süttivi silmi vastu, pani omale tasku, pööris seli minu poole ja läks. Tasakesi, pisikesi samme, läks pisikesi samme, pisikesi lühikesi samme, lühikesi jalu... Kes see on, kellel on lühikesed jalad...
Nõnda ripendavi hõlmu ja tühji põui jäin sinna seisma.
(Laura Peterson, mõeldes Johannes Aavikule.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar