Mäed

Niisiis. Kolmapäeva (12.12.12) hommikul kell 7 ronisin Tallinna Lennujaamas eriliselt väikesesse ja rõvedasse Estonian Airi lennukisse ja siis surin seal natuke üle kahe tunni teel Amsterdami. Elu esimene lend ja see oli absoluutselt kohutav. Siis ootasin neli tundi väga külmas Schipoli lennujaamas ja sain lõpuks suurde ja ilusasse KLM lennukisse, kus oli mugav ja mõnus, sai palju süüa ja kõrvalistmel oli kena noormees. Kümnetunnine lend tundus pigem kümnepäevasena, aga vähemalt sai filme vaadata ja vaade oli ka ilus. Kuna lendasime hommikul ja vahepeal põhja poole, siis jälle lõuna poole, elasin mõne tunni jooksul üle vähemalt kolm "päikesetõusu" ja "-loojangut".

 

Mõnikümmend minutit enne maandumist lendasime üle Kaljumägede, mis oli minu jaoks toredaim osa lennust, sest ma polnud varem kunagi päriselt mägesid näinud. Vaade oli lennukiakna, -tiiva ja -mootori tõttu muidugi natuke poolik.

 

Ja siis kallutati lennukit umbes 45 kraadi ja ma oleksin peaaegu kiljuma hakanud, sest vaade oli nüüd selline:

Natukese aja pärast maandusime ja olingi Vancouveris.

 

Blaze oli mind lennujaamas ootamas ja kuigi ma lootsin, et sellega on mu erakordselt väsitav seiklus lõppenud, pidime me sõitma rongiga, bussiga, praamiga (seal magasin poolteist tundi maailma sügavaimat und), bussiga, bussiga, bussiga ja veel ühe bussiga, et koju jõuda. Iga bussi tuli muidugi 10-30 minutit külmas oodata. Kui ma lõpuks voodisse pääsesin, olin ma nii väsinud, et rääkisin Blaze'ile pika jutu maha, sain aru, et olin seda kõike öelnud eesti keeles ja jäin samal hetkel magama. Järgmisel hommikul oli tema ikka veel segaduses ja mina enam ei mäletanud, mida ma talle öelnud olin.

Järgmises postituses kassid ja oravad!